Otse põhisisu juurde

Nädal 11: Arendus- ja ärimudelid

Star Citizen – uskumatu projekt

Kas olete kuulnud sellisest mehest nagu Chris Roberts? See on mees minu lapsepõlves! Võiks öelda imemees. Nimelt on Chris Roberts oma käe külge pannud 90ndatest alguse saanud WingCommander seeriale. Viimati kuulsin ma temast, kui ta lõi kaasa Microsoft Studios, nokitsedes mängu kalla nimega Freelancer.

 Tal on nutti ja ostkust teha just "neid" kosmosesimulaatoreid millesse inimesed usuvad. Ükshetk nagu võluväel oli ta tagasi KickStarteris ideega luua MMO stiilis kosmose odüsseia.
Kui ta 2012 alustas annetusprogrammi abil raha (Kickstarter ja enda koduleht) kogumist, olid vanad mängumaailma veteranid kohal ja hõisete saatel. Kõige imelikumaks kiskus asi aga siis kui ta sai kaks päeva enne annetusperioodi lõppu Kickstarter rekordi, ehk mäng mis on kõige enam annetusi kogunud. Koos kodulehe annetusega (toona esines ta ettevõtte „Imperium Games“ nime all), õnnestus tal koguda 6,2 miljonit. 

Kuigi KickStarteri projekti oli läbi kogus ta annetusi läbi oma lehe edasi ja sidudes annetusmudeli ka preemiamudeliga (ehk, jõudes sellisesse rahastusfaasi, loome mängu ka sellised komponendid). Sellise hübriid rahakogumise ja tohutu fännibaasiga  suutis ta kahe aastaga saavutada Guinessi rekordi, ehk minnes ajalukku kui isik kes on suutnud koguda kõige suurema annetuse (selleks ajaks juba pea 40 miljonit). Kuna ta on lubanud oma lojaalsetele fännidele, et toob jälle PC mängud aussisse (ei mingid ümber portimisi konsoolidele), hakkas ta raha investeerima tohutusse mängumaailmasse, mis omakorda levis fännide seas nagu kulutuli.
Kuigi tänaseks on peaaegu 2018 ei ole ikka vee mäng väljas, isegi mitte üksikmängu või… võiks öelda, et ei ole isegi BETA versiooni. Selline teadmine aga ei takista lojaalseid fänne. Nii on tänaseks panustatud sellesse projekti peaaegu, et 169,5 miljonit (olgu siinkohal ära toodud, et tänaseks kallim mäng, ehk „Call of Duty: Modern Warfare 2“ on läinud arendus ja levitustuudiole maksma 275 miljonit).
Minu jaoks on tegemist uskmatu projektiga. Tänaseks võiks öelda, et sinna on seotud kõik võimalikud ärimudelid ja inimeste uks on kõrge (vaatamata sellele, et väljalaske aasta on ikka „teadmata“).
  • Chirs Roberts ei tee annetustest saladust. Mängule loodud koduleht näitab reaalajas, tunnise täpsusega raha mis see mäng igahetk teenib;
  • Mängus müüakse mänguteemalisi tooteid;
  • Müüakse mängu detaile mida fännid saavad demoplatvormil katsetada;
  • On loodud uudiskirjad;
  • Iga nädalale uudistekanal;
  • Arendajad räägivad oma tegemistest, õnnestumistest ja ebaedust (blogimine, kanalid jms);
  • Raha läheb otse arendusse, sest Chris ei vaja vahekihti – kallist turustamishiidu või mingi vaheplatvormi;
  • Digitaal meedia, alates piltidest, lõpetades jutustustes (Scifi jutustused, kus tulnukatel on isegi tunnustatud keelde teadlaste ja kirjanike poolt loodud oma keel);
  • Jne. 

Tegemist on lähiajaloo ühe suurima projektiga mis sai alguse ühe mehe „nimest“!
Wunderlist – platvorm mis tekitas hiiule huvi
Wunderlist oli pikka aega Any.do nimelise Todo listiga kaks rivaali. Paljud minu tuttavad on kasutanud mõlemat, kuid Wunderlisti juures mängis suurt rolli võimalus tekitada eraldiseisvad „Tuleks ära teha“ katalooge, koguda sinna alla ülesanded ning ühistööna neid täitma hakata, ehk jagada.
Wunderlist oli rakendus kõigile, sest ta töötas (õigemini veel töötab) nii Androidi, iPhone kui ka iOSil ning Microsofti platvormil (samuti töötab veebiversioon ka Linuxis).
Üks hetk aga Microsoft omistas Wunderlistist osa millest sai alguse väiksema trümf, kes tüüris Microsofti rahamäel.
Toona Microsoftil  ei olnud Todo listi nimelist tarkvara või õigemini tal olid lahendused aga nad olid väga puised. Näiteks Outlooki Task´idena või siis Sharepointi Task-Listidena. Seega vajas ta kiiresti „mingit“ appi (või spekuleerida, kuid usun, et üks mõjur võis olla ka Windows Phone) ja sellel mingil appil pidi olema head ideed ning muljetavaldav kliendibaas.
Wunderlistil olid kõik nõudmised täidetud, peale selle sai ta võimaluse koostada Microsoftil ühe tuntumale tarkvarale, ehk Outlookile pistikprogrammi.
Toona arvati, et Wunderlist olles Microsofti kaitsva varju all suudab oma peamise rivaaliga, Any.Do lõpuks „põrandatu pühkida“. Pole ka ime, sest usuti, et nende arendustöödele on teekond tänu Microsofti rahale on sillutatud.  
Üsna pea aga teatas Microsot (2017 aastal, ehk aasta peale WunderList omandamist), et vahetab Wunderlisti  uue Todo listi vastu, nimega Microsoft To-do.  (iOS, Android ja windows platvormidel), ehk arendab samasuguse toote, võttes Wunderlistist paremad ideed ja helgemad pead. Surmavaimaks löögiks Wunderlistile, lubati Microsofti poolt Wundelisti ülesannete importimist uute Microsoft To-Do ülesannete nimistutesse. Uus loodav Äpp integreeritakse tugevalt Microsofti SaaS teenusega Office 365 ning muidugi jääb järele pistikprogramm Outlooki jaoks millele pakutakse kiirete päevaülesannete võimaluste lisamist ja kahepidist sünkroniseerimist.
Lisaks sellele on Microsoft lubanud, et loobub Winderlisti arendamisest, tuues põhjuseks, et Microosft ToDo list on rohkem mõeldud korporatiivseteks lahendusteks mida vajavad Office 365 teenuse kasutajad (rahastusmudel, kuupõhine teenus).
Kui ma oleksin Wunderlisti tuline „fänn“ siis ma oleksin võibolla maruvihane aga ma ei ole seda. Või õigemini valdavad mind üldse segased nn tunded. Kas ma saaksin aru kelleski kes kiruks Microsofti sellise teo pärast maapõhja? Tänaseks on see trend. Terve Start-Upindus on loodud sellisele loogikale – „Ebaõnnestu kiiresti!“. Edukat firmad vajavad investeerimisraha, et edasi arendada ning globaalsele turule jõuda. Investorid ei ole sellistest ettevõtetest huvitaud, kes ei mõtle omandi õiguste loobumistest. Ettevõtet omada (StartUp maailmas) või plaanida osalust säilitada… ei ole ka „Cool“. Seega võiks sellist käitumist normaalnähtuseks lugeda. Ja seda teevad kõik hiiud. Ostetakse ideid, kliente ning nimesid kokku, poogitakse mõne huvitava teenusega mida siis korporatiivselt hakkab mängima järjekordset rahamasinat, või lastakse põhja kuna investeering ebaõnnestus.
Lõpetuseks, faktist. Esimene Wunderlisti lahendus nägi ilmavalgust aastal 2011, aastal 2015 omandas Microsofti Wunderlisti arvatava hinnaga 100 - 200miljonit.
Viited:

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Nädal 5: Netikett, ehk võrgusuhtlemise kümne käsu, üheksas käsk „Ära kuritarvita oma võimu“

Virginia Shea toob oma raamatus "Netiquette" välja kümme käsku. Käskude eesmärk on soovituste jagamine, kuidas peaks inimesed internetis käituma, et keskkond oleks kõigile nauditav. Neid käsku või õigemini reegleid lugedes on enamus nendest enesest mõistetavad. Miks? Sest enamiks on neist „minu enda teha“. Kõige mõtlevama panevamad nendest on minu jaoks siiski „ Austa teiste inimeste privaatsust“ ning „Ära kuritarvita oma võimu“. Selle viimase osas ma jäin siiski mõtisklema, kuna see on ka tugevalt seotud teise inimese ning teiste privaatsuste austamisega. Uueks majandusteguriks peetakse infot ja üsna põhjendatult, sest kui vanasti tehti konkreetselt midagi reaalset, ehk „tükki“ siis tänaseks tehakse ka, kuid selleks on info. Kes omab infot, omab materiaalset väärtust ja tegelikkuses ka otsest või kaudset võimu inimese üle (nt. manipulatsiooni tasandil). Et aga infot saada on sellel vaja esmalt ligi pääseda. Üha rohkem populaarsust võidavad pilveteenused ja see on

Nädal 6: IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid/Arvutid ja paragrahvid Iː tants intellektuaalomandi ümber

Intellektuaalse omanduse pahupooleks võiks pidada siis Piraatlust. Kuna minu kokkupuude arvutiga algab 90ndate keskelt siis võiksin seda ajastut vohava piraatluse tõttu pidada ka „Kadakaturu ja Rauasauna ajastuks“ kus põhimõtteliselt kõik oli „vaba“. Vabadus sai alguse peamiselt Poola ja Venemaa turult, mida omakorda kodus reprodutseeriti kassettide,- plaatide, diskettide ning tindiprinteri abil (etikette tulid ka ju teha).  Kas ma sellist toonast käitumist õigustan või laidan!? Tegelikult ei kumbagi, sest piraatlusele kui sellisele ei mõelnud sellel ajal keegi – pigem peeti suuremaks probleemiks, et kuidas saada käima tarkvara ilma originaalplaadita. Võiksin pigem öelda, et ühiskond ei olnud küps sellist seisukohta võtma. Aga millised on siis minu mõtted tänaseks? Ma usun, et toonane perioodi oli Eestile vajalik, sest aitas arendada laiasilmaringi ja võimaldas tarkvaraga saada mingeidki kokkupuuteid. Tarkvara oli kallis ning ei esinenud sellist asja nagu „prooviversioon“ (kuigi

Nädal 15: Eetika ja IT

Eetika ja õ igemini IT eetika. Ehk siis eesm ä rgiga anal üü sida m õ ne IT ettev õ tte Eetikakoodeksit. Esmalt m õ tlesin, et kirjutan EA – Electronic Arts eetikakoodseksist. Tegemist on ü he  US m ä ngulevitajaga kes on ka ü htlasi valitud kaks korda, aasta halvimaks ettev õ tteks. Taaskord p ä lvis ma mu t ä helepanu seoses T ä htes õ jaga m ä ngu ja filmiga. Nimelt olla ka seekord Disnay tulnud tal k ä si v ää nama kuna rahaahnuses mikrotehingud olla isegi Disany filmile halba valgust visanud. Aga mida EA  lehelt ei leidnud, oli muidugi Eetika koodeks (Code of Ethics). M õ ned p ä evad tagasi tuli k ä ra Apple suunas, kuna arvatavalt muutvat ta vanemad iPhone mudelid aeglasemaks, et  arvatavalt sundida kasutajaid mobiile uuemate mudelite vastu v ä lja vahetama. „ Ametlik “ selgitus oli, et seda oli vaja teha kuna kasutajaid on vaja aidata. P õ hjendus, ajas muutub akumahtuvus ning kuna akude vahetus on niiv õ rd keeruline tavakasutajate jaoks, v ä hendatakse mobiilsetesead