Mõtteid ja mõlgutusi

Copyleft – häkkerite vaheline avalik kord Häkkerite liikumine on omamoodi poliitiline liikumine kommertstarkvara vastu ning mida võiks pidada 90ndande keskel üks põhilisemaid Microsofti vastaseks liikumiseks (oli ju Microsoft 90ndatel üks suuremaid monopoolses seisuses kommertstarkvara arendaja ning levitaja). Selline vastandumine kätkeb endast suuremas plaanis nii sotsiaal-anarhistlike printsiipe, kui ka kõrgtehnoloogilist liberalisdmi. Häkkerlikust võiks pidada vabaprogrammeerimist mis jääb väljaspoole klassikalise ettevõtluse mõttelaadi ja kus häkkerlus ei olnud suunatud rahateenimisele vaid pigem erinevatele toetusvormidele (samas võiks laiemalt mõeldes väita, et toetused saavad teoks ainult läbi kapitalismis kasvava materiaalse ülejäägi). Teine huvitav nüanss häkkerluse levikuga on asjaolu, et kõige rohkem avavara (OpenSourse) ideoloogiagast on seotud demograafilaselt Põhja Euroopaga ning kõige leigemalt suhtub sellisesse liikumise US. Paradoksaalselt on ka Inglismaa  vähem s

Intellektuaalse omanduse pahupooleks võiks pidada siis Piraatlust. Kuna minu kokkupuude arvutiga algab 90ndate keskelt siis võiksin seda ajastut vohava piraatluse tõttu pidada ka „Kadakaturu ja Rauasauna ajastuks“ kus põhimõtteliselt kõik oli „vaba“. Vabadus sai alguse peamiselt Poola ja Venemaa turult, mida omakorda kodus reprodutseeriti kassettide,- plaatide, diskettide ning tindiprinteri abil (etikette tulid ka ju teha).  Kas ma sellist toonast käitumist õigustan või laidan!? Tegelikult ei kumbagi, sest piraatlusele kui sellisele ei mõelnud sellel ajal keegi – pigem peeti suuremaks probleemiks, et kuidas saada käima tarkvara ilma originaalplaadita. Võiksin pigem öelda, et ühiskond ei olnud küps sellist seisukohta võtma. Aga millised on siis minu mõtted tänaseks? Ma usun, et toonane perioodi oli Eestile vajalik, sest aitas arendada laiasilmaringi ja võimaldas tarkvaraga saada mingeidki kokkupuuteid. Tarkvara oli kallis ning ei esinenud sellist asja nagu „prooviversioon“ (kuigi

Virginia Shea toob oma raamatus "Netiquette" välja kümme käsku. Käskude eesmärk on soovituste jagamine, kuidas peaks inimesed internetis käituma, et keskkond oleks kõigile nauditav. Neid käsku või õigemini reegleid lugedes on enamus nendest enesest mõistetavad. Miks? Sest enamiks on neist „minu enda teha“. Kõige mõtlevama panevamad nendest on minu jaoks siiski „ Austa teiste inimeste privaatsust“ ning „Ära kuritarvita oma võimu“. Selle viimase osas ma jäin siiski mõtisklema, kuna see on ka tugevalt seotud teise inimese ning teiste privaatsuste austamisega. Uueks majandusteguriks peetakse infot ja üsna põhjendatult, sest kui vanasti tehti konkreetselt midagi reaalset, ehk „tükki“ siis tänaseks tehakse ka, kuid selleks on info. Kes omab infot, omab materiaalset väärtust ja tegelikkuses ka otsest või kaudset võimu inimese üle (nt. manipulatsiooni tasandil). Et aga infot saada on sellel vaja esmalt ligi pääseda. Üha rohkem populaarsust võidavad pilveteenused ja see on

Tulevikukomitee ülesandeks on teha analüüse ning tuleviku suunatud prognoose ja neid tutvustada riikidele või parlamentidele. All olev arutlus on 2004 aasta raport „CHALLENGES OF THE GLOBAL INFORMATION SOCIETY“. Raport on suunatud aastasse 2010 või edasistele sündmustele. Tegemist on raporti refereerinuga kuid milles on välja toodud enamus valdkondi mis on tänaseks realiseerunud või liikumas sinna suunda. Võimalikud hüpoteesid: Vaesed surevad kiiremini ning haigestuvad kiiremini kui rikkad Parimatesse ülikoolidesse saavad paremal järjel olevate perekondade lapsed Inimeste kehaline aktiivust on üha raskem saavutada Keskklass tarbib enamus sotsiaalseid toetus Sotsiaalne stabiilsus on lokkama löönud sest üha rohkem inimesi jääb varakult pensionile Võimalikud lahendid peavad olema seotud järgmiste valdkondadega: Infoühiskond Rahva tervishoid I nimkonna turvalisus Regionaalne innovatsiooni Sotsiaalne kapital, ehk tuleviku risk mis on seotud laste ning noor