Nädal 5: Netikett, ehk võrgusuhtlemise kümne käsu, üheksas käsk „Ära kuritarvita oma võimu“

Virginia Shea toob oma raamatus "Netiquette" välja kümme käsku. Käskude eesmärk on soovituste jagamine, kuidas peaks inimesed internetis käituma, et keskkond oleks kõigile nauditav. Neid käsku või õigemini reegleid lugedes on enamus nendest enesest mõistetavad. Miks? Sest enamiks on neist „minu enda teha“. Kõige mõtlevama panevamad nendest on minu jaoks siiski „Austa teiste inimeste privaatsust“ ning „Ära kuritarvita oma võimu“. Selle viimase osas ma jäin siiski mõtisklema, kuna see on ka tugevalt seotud teise inimese ning teiste privaatsuste austamisega.

Uueks majandusteguriks peetakse infot ja üsna põhjendatult, sest kui vanasti tehti konkreetselt midagi reaalset, ehk „tükki“ siis tänaseks tehakse ka, kuid selleks on info. Kes omab infot, omab materiaalset väärtust ja tegelikkuses ka otsest või kaudset võimu inimese üle (nt. manipulatsiooni tasandil). Et aga infot saada on sellel vaja esmalt ligi pääseda.

Üha rohkem populaarsust võidavad pilveteenused ja see on ka iseenesest mõistetav, sest nad on väga tulusad teenusepakkujatele ning majanduslik mudel (ehk maksmine teenusena) on teenuste kasutajatele lihtne, vastuvõetavad ja materiaalselt kasulik.

Seoses pilveteenuste lihtsuse ja mugavusega (millest mina tooksin tähtsamana välja sünkroniseerimisvõimalused ja õiguste omistamised), pakutakse üsna paljudes liitudes, institutsioonides (ka. koolides) ja ettevõtetes „sulle“, kui kasutajale isikliku pilvepinda. Ja sellisel  võimalusel ma sooviksingi peatuda.

Kui keegi ütleks mulle, palun siin on minu kõvaketas (server) ja sa võid siin oma faile hoida siis ma saan aru, et see on kellegi teise ladu kuhu ma võin panna oma pakid. Loomulikult ma teadvustan endale, et see on ikkagi teise inimese pind kus ja võibolla ta on ka igal päeval seal tegev. Seega, ta teab millised näevad välja minu pakid, kuidas on „laotud“, mitu neid on jne. Seega on alati võimalus, et ta ka „avab“ paki.

Pilvega on natukene teine „lugu“. Kui ma pane oma failide Google (Personaalne gmail.com) või Microsofti valdusesse (Outlook.com) siis ma annan endale aru, et ka seal süsteemis on keegi administraator, kellel on teoreetiline võimalus minu andmetele ligi pääseda, kuid… kuna „meid“ on seal nii palju, et kindlasti ma ei ole jälgimise alla (kui ma just millegi „huvitavaga“ hakkama ei ole saanud) ning sealsel administraatoril ei ole ka personaalset huvi minu, kui isiku vastu. Kui aga ettevõte pakub mulle samasse keskkonda (nt Office 365) samu võimalusi, siis kas ma teadvustan, et ta on tegelikkuses teenusevahendaja, kes omab administraatori õiguseid ja saab ligi kõigile mida ta vahendab. Mul on samad võimalused faile salvestada kui tasuta keskkonnas, kuid tavaliselt on seal paremad võimalused (ettevõtetel on tavaliselt kasutusel tasulised keskkonnad millel on võrreldes tasuta keskkondadega  omad „võlud“) ning mulle võivad need „võlud“ meeldima hakata. Nii (näiteks Microsofti teenuste korral) võin ma seal hakata hoidma oma OneNote märkmeid, faile, tööfaile, isiklike faile jms. On ka juhud, kus mulle, kui kasutajale jäetakse need õigused ka peale projekti, kooli või töösuhte lõppu. Peale seda muutuvad aga asjad natukene keeruliseks.

Kui töösuhtes olles on administraatori teatav moraalne ning lepingulinekohustus hoida „minu“ asjadest ennast eemal siis milline kohustus on tal pärast töösuhte või koolilõppu (õigemini võiks öelda, et juriidilised kohustused lõppevad) . Tihti on mul enda andmete ära kolimine ka niivõrd keeruline (nt. tänu eritasemelistele materjalide väljajagamisele), et pigem ma ei tegele sellega (ei oska, ei viitsi, ei saa).

Mõneti on kõik nii ahvatlev, sest kasutaja andmetele ligipääsemine on administraatoreile niivõrd lihtsaks tehtud. Lihtsusele lisame veel juurde uudishimu, surve (mõnikord võib ka surve tulla nt. ettevõtte juhilt) ja privaatsuse (kuidas jälgida CSP konsoolist administraatori tegevusi – pigem võimatu) saame kokku arvestatava tõenäosuse.

Kui mõtiskleda, et administraatoril on „aegade“ algusest olnud ligipääs alati minu kui kasutajatele andmetele. Näiteks e-mailid siis ma vaidleks e-mailide osas vastu. E-kirjad ei ole siiski minu isiklikud märkmed, mustandid ja memod. E-kirjades käib (eriti tööalaselt) ametlik vestlusvorm millele me võime lisada juurde võimaluse, et minu kiri saadetakse kellegi edasi. Seega nende kasutamine (nt ettevõtte) keskkonnas on kontrollitud.

Mis oleks lahendus. Lahenduseks pakun ma selgituse. Inimestele sellistes vahendatavates keskkondades, kus kasutaja ei ole ise administraatori rolli peab olema tehtud selgesõnaline teavitus. Samuti tuleks peale töösuhte, projekti vms lõppu vormistada uus lepe mis käsitleb edasist andmekäsitlust.