Nädal 6: IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid/Arvutid ja paragrahvid Iː tants intellektuaalomandi ümber

Intellektuaalse omanduse pahupooleks võiks pidada siis Piraatlust.
Kuna minu kokkupuude arvutiga algab 90ndate keskelt siis võiksin seda ajastut vohava piraatluse tõttu pidada ka „Kadakaturu ja Rauasauna ajastuks“ kus põhimõtteliselt kõik oli „vaba“. Vabadus sai alguse peamiselt Poola ja Venemaa turult, mida omakorda kodus reprodutseeriti kassettide,- plaatide, diskettide ning tindiprinteri abil (etikette tulid ka ju teha).  Kas ma sellist toonast käitumist õigustan või laidan!? Tegelikult ei kumbagi, sest piraatlusele kui sellisele ei mõelnud sellel ajal keegi – pigem peeti suuremaks probleemiks, et kuidas saada käima tarkvara ilma originaalplaadita. Võiksin pigem öelda, et ühiskond ei olnud küps sellist seisukohta võtma.

Aga millised on siis minu mõtted tänaseks? Ma usun, et toonane perioodi oli Eestile vajalik, sest aitas arendada laiasilmaringi ja võimaldas tarkvaraga saada mingeidki kokkupuuteid. Tarkvara oli kallis ning ei esinenud sellist asja nagu „prooviversioon“ (kuigi võis olla erandeid). Sellest ajastust kokkupuuted mitmete graafikaprogrammidega andsid mulle eelduse edasisteks valikuteks. Sama usun ma terve Eesti kohta – see võimaldas hüppelist teadmiste kasvu.

Tegelikult võiks öelda, et suur korporatsioonid kasutavad täna sama mudelit ainult, et legaalselt – võiks öelda, et noorte seas levinud piraatlus on sellele alusel pannud. Näiteks Microsofti (kuid mitte ainult Microsofti) kooliprogramm mis võimaldab tudengitel õppeperioodi jooksul tasuta või sümboolsetasu eest omandada tarkvara(sid) ja õppida ning teha ka sertifikaate. Kuigi tegemist võib olla turustamistrikiga on sellele siiski positiivsem tulem kui negatiivsem.

Piiratud võimalus iseõppele on ja karm litsentseerimispoliitika on (selles allpool pikemalt) tekitanud uue turupakkumise koolituste näol. Mida spetsiifilisem on toode seda kallim on koolitus (näiteks AutoDeski või Solidworksi tooted) ise õppimine tuleks kõne alla ainult 14 või 30 päeva jooksul kuniks saab tasuta tarkvara kasutada. Koolitused on jagatud erinevatesse mooduliteks ja koolitusehinnad mooduli kohta võivad ulatuda 1000+ euroni osavõtja kohta.

See viibki olukorrani kus tarkvara vallas on silmaring kitsast, sest võimalike lahendusi ei jõuta tänu kallile hinnatasemele läbi proovida (jätame hetkel ajafaktori kõrvale).

Tarkvara tootjad on ka aru saanud, et kergem on karistada juriidilist,- kui füüsilist keha. Põhjus on lihtne, kui füüsilineisik kasutab omatarbeks piraattarkvara – ei ole ta käest „midagi võtta“. Arvuti konfiskeerimine ning trahv teatud trahviühikute ulatuses. Vangi ei hakke keegi panema – ei tule tulus. Juriidiliseettevõttega on aga olukord märksa jõulisem ja samas ka keerulisem. Keeruliseks teeb muidugi erinevad litsentseerimisskeemid. Me võike küll valdavalt litsentseerimis osas näha lihtlitsentse kuid ka neid saab äärmiselt keeruliseks ajada ning Microsofti loeksin siin eesliinil olevaks.

Sest see on ju „kõigest äri“ kus proovitakse maksimeerida kasumit ning välistada JOKK skeeme. Lihtsustatud näite Microsofti litsentseerimise poliitikast.

Näide 1: Põhilitsents väljaostmisega on võimalus osta kindlustus mis tagab ka tasuta uuema versiooni kasutusele võtu (vastasel juhul selline õigus puudub ja peaksid uue litsentsi soetama). Põhilitsentsile järgneb kasutusõigus – kas seadmepõhine või kasutaja põhine (kasutajaskond x hind). Võimalik on osta peale ka rändelitsentsi või keskkonnalitsentsi õigused (nt. kas on Office tarkvara õigus kasutada ka RemoteDesktopi vahendusel). Kuid peab olema tähelepanelik riistvara vahetamisel või pilvekeskkonda kolimisel. Ei ole välistatud, et litsentside kasutamise õigus sellisele tegevusele ei kohandu.

Näide 2: Väljaostu litsentside alternatiividena saab pakkuda erinevaid „järelmaksu või ettemaksu“ mudeleid mille hinnastus sõltub „Core“ grupi litsentside soetamisest ja kasutamisest (e. valdavalt peaks olema ettevõttes kaetud kõik põhitüüpi litsentsid järelmaksuprogrammiga).

Näide 3: Hooajalitsentsid mille ümberarvutamine käib teatud perioodi lõpus.

Nagu eelneval sai mainitud, tegemist on äriga, kus monopoolses seisuses ettevõtted üritavad maksimeerida oma kasumist – mis on ka ettevõtluse kontekstis täiesti arusaadav. Näitena võiks tuua taaskord Microsofti, kus alati uue versiooni väljatulekuga muutub on litsentseerimine, ehk hinnastus. Eriti hea näide on SQL litsentseerimine, kus algselt loetakse Protsessori tuumasid, järgmise versiooni väljatulekuga loobutakse tuumade lugemisest ning hakatakse lugema lõime. Et asi veel keerulisemaks läheks, loetakse erinevate tootjate protsessorite korral tuumi ning lõime erinevalt või siis vanemate masinatele lihtsalt proovitakse tõmmata „punane“  mida siis vastavalt võimekusele korrutatakse kokkulepitud kordajaga läbi.

Ja, et tulusust igas turusegmendis maksimeerida jagame turu: Väike,- suurettevõte, haridusasutus, riigiasutus jms tarbijaskonna järgi. Kui sellest veel vähe on siis jaotame litsentsid paber, lipik, elektroonika jms meedia tasandile. Kuid ka siin saame teha veel jagunemist ja seda näiteks kasutamise ajastuse korral.

Näiteks: litsentsid mida soetatakse koos seadme ostuga, hiljem soetatud sademele lisaks ostetavad litsentsid, tarkvara uuendusõigusega ja seadmelt seadmele ülekandmise litsentsisid ning legaliseerimise eesmärgil kasutatavad litsentsid.

Loomulikul ei ole Microsoft ainukene. Ka Adobel meeldib litsentseerimis keeruliseks ajada, kuid tema pigem on oma keerukus üles ehitanud tarbimisesurvega, kus ta valideerib säästuprogrammi erinevate ajastutele ja versioonide litsentsele, mille alusel arvutatakse soodusprotsent.

Sellist käitumist ma loomulikult õigeks ei pea, kuna kohati tundub see tarbija lollitamisena – kus pildiselginemisele võib järgneda lisakulud. Siiski, usun, et litsentseerimine muutub lihtsamaks, sest enamik tarkvaratootjaid ning arendajaid liiguvad klassikalistelt litsentseerimistelt, teenuse pakkumise mudelile. Adobe ning Autodesk on juba loobunud (või kohe loobumas) üldisest litsentsipõhisest kasutusõigusest ning pakub oma tooteid perioodilise teenusena. Sama suunda soovib ka valida Microsoft, kus heaks näiteks on Office 365, või tema uuem toode Microsoft 365 kus pakutakse kuu hinnas nii operatsioonisüsteem, rakendustarkvara, seadmete haldus ja ohtralt erinevaid pilveteenuseid. Kuigi Microsoftil on keeruline kogu oma tänast tarkvara nomenklatuuri viia üle taolisele mudelile on nii mõnigi ettevõtte terve oma toote sellisele mudeliele ülesse ehitanud (nt Google). Olukord muutub lihtsamaks – jah, kuid mitte soodsamaks, sest teenuse tarbijal on märgatavamalt raskem sellisest mudelist lahti öelda või tarbimiskäitumist muuta. Lihtsalt nüüd tuleb hoolikalt lugeda lepingutingimusi, kas keskkonnas kus sa ettevõttevara lood kuulub see vara ikka sinule või on sellele ka teistel õiguseid.

Kuid jätame tarkvaratootjad hetkeks rahule, sest usun pigem kommertstarkvarasse kui vabavarasse. Entusiasm on tore asi, kuid tihti lõppeb huvi ning kannatab tugi ja arendus. Kommertstarkvara arendaja võtab seevastu aga mingigi vastutuse ning peab müüdud teenuse või tootekvaliteedi eest ka vastutama ning mingilgi tasemel tuge pakkuma. Vabavaraline rakendustarkvara on tihti puudulikumate võimalustega ning ühelt tootelt teisele liikumine võib kaasa tuua endaga tõsiseid koolituskulusid mida konkurentsis püsimine aga sunnib sind tegema. Microsofti puhul on need tihti teisema järgulised, sest tootja ise on huvitatud, et tema teenust turustatakse koos „emapiimaga“ (võrdluseks Google teenuseid mida peaaegu kusagil ei õpetada ning mida eeldatakse, et lihtsalt teatakse – mis reaalses olukorras aga ei vasta üldse tõele).

Vaatleme intellektuaalnevara igapäevases elus. Kuna IT sektoris on „toode“ mida toodetakse peamiselt intellektuaalnevarana siis tuleb seda kaitsta ja eriti tööandjate poole pealt. Tihti on töötajatele etteantud sellised töölepingud mille lugemine ja arusaamine on teadus omaette. Tööandja võib oma varaks (omandiks) pidada teoreetiliselt kõike mida töötaja tööajal „toodab“ ja sinna hulka võivad kuuluvad ka presentatsioonid, emailid, mustandid või tabelid. Nende kasutamine tööandja loata tähendaks aga tööstusspionaaž mis võib ka tähenda kohtusse kaebamis ning süüdimõistmist  (kuigi kohtupraktika on selles vallas veel nõrk). Teine pinev teema on kaubamärk ning selle kaitsmine. Tegemist on pigem selline „valusa“ teemaga mida võidakse pahatalikult ära kasutada. Kui ettevõte oma kaubamärgi (logo) ei kaitse võib ta sellest lihtsalt ilma jääda, sest keegi teine registreerib selle kaubamärgina ja kõik… Eriti hull on olukord kus ettevõte on selle kaubamärgi tutvustamisele panustanud üksjagu aega ning raha.

Minu seisukoht.

Võtsin ka ise ACTA aktsioonis osa, kuna mulle ei meeldinud salatsemine ning ülbus. Tegemist oli toreda ja rahumeelse üle euroopalise üritusega kus mõjuvaimaks teguriks sai, et suur mass võimul olevate erakondade toetajaid astusid sellisena riigi tegevusele vastu! Kuid maailm läheb vaikselt edasi. Juba on välja ilmunud USA-s SESTA või vahepeal tuli välja ACTA väike vend TPP, mis õnneks lasti tänu USA valimistele põhja. Või näiteks suurfirmade poolt dikteeritava vabakaubanduslepe CETA

Paljudest jõustuvatest või jõustunud asjadest ning keeldutest ei ole me arvatavasti teadlikudki (näiteks kultuurimälestiste pildistamise keelud - öösel Eiffel tausta.) kuid nagu seadus ütleb, seaduse mitte teadmine ei kohusta selle mitte täimist, lihtsalt vaikselt tuleb asi vastu võtta…).

Kui kapitalismi suurimaks eeliseks võib pidada arengut siis selle arengu talaks on kapital ja ei ole ju ime, et ühiskonna survel proovitakase kasumit maksimeerida (vabamüürlaste eskiisi kasutades "Vahendeid valimata"). Puuduseks aga loen, et kus on kapital sinna tuleb seda juurde ning suurkorporatsioonide õiguste kokkuostmine on muutunud pigem pärssivaks tervele maailmale. Inimestel on siin väga vähe sõnaõigusest. Siinkohal saab küll ainult „käed rüppes“ istuda, sest enamik otsuseid ja reegleid dikteerib suurkorporatsioonid ja raha. Jutualguses räägitud piraatlus ei ole minu jaoks enam teema – seda esineb, kuid kuna üldine trend on teenuse peale liikumine siis selle varsti ei pöörata erilist tähelepanu. Samuti muutub ka ühiskonna hoiak – näiteks filmide osas. Inimesed pigem lähevad filme kinno vaatama, et saada elamust ning toetada filmi ennast ning vaat, et ei viitsigi selle allalaadimisega nii tegeleda, kus tulemiks võibolla telefoniga filmitud hiinakeelne film.