Nädal 13: Teistmoodi IT

Tänane teema on puuetega inimesed ja IT. See on üks huvitav valdkond mida kellegi vaja ei ole! Me oleme ju surematud, raudse tervisega ning meil ei hakka kunagi midagi „logisema“ ega ka „kolisema“.  

Ise olen selle teemaga siiski kokku puutunud ning arvan, et selline trend on üha süvenev. Samuti usun, et terved inimesed peavad arvatavalt tulevikus üha enam ja enam leidma puudega inimestele erilahendusi. Miks? Kõigepealt lihtsustamise eesmärgil jagame puude tekke kaheks – sünnijärgne puue ning eluajal tekkiv puue. Viimast neid ma pean ühiskonnas enam süvenevaks.

Eluajal tekkivat puuet võiks samuti rohmakalt jaotada kaheks, ehk õnnetusjuhtumitega kaasnevad või vanusega tekkivad. Üks ootamatuid ja hullem neist on insult. Insult toob endaga kaas halvatuse ja füüsilised häired. Peale selle, et Insult on üha suurema sagedusega esinev haigus - on kasvav ka arvutikasutajatest vanemate inimeste kogukond. Kui inimesele prognoositakse insult on tal tavaliselt kaasnev kolm väga selgelt eristuvat probleemi;

• Halvatus (jäse või üks kehapool);
• Kõnehäired;
• Egotsentrilisus (sellest valdkonnas on ilmunud väga palju tõsiseid raamatuid mida soovitaksin lugeda, et insuldi läbi elanud inimesest (võibolla) paremini aru saada. 

Kui inimene on arvutikasutaja ja tal säilib huvi (muutused inimese juures ei ole etteennustatavad) arvuti vastu, peab terve inimene NÜÜD leidma lahenduse.

Kui loetleda uuesti kolme eelpool välja toodud punkti, paistab lahendus olevat keeruline, millele võib lisada veel juurde neljanda ja kõige raskema omaduse, ehk „oskamatus“.

Keegi ei koolita meid selleks ette ja abi on väga keeruline leida.

Siinkohal toon välja mõningad võimalikud probleemid, kuid esmalt pean siiski ära mainima, et tegemist on minu kogemuste või tähelepanekutega mis võib erineda kellegi teise kogemustest.

Riigi poolne tugi ja abi. Invaliidile antakse invatarvete erisoodustusekaart millega on võimalik perearsti kinnitusega saada retsept (just nimelt retsept) tugiseadmele. Siin kohal tuleb ära tuua, et iga seade ei lähe eri soodustuse alla ning seadmed on erinevate protsentuaalse soodustusega. Samuti tuleb ära märkida, et kui ostja paneb ostuga „mööda“ ei saa ta tavaliselt seadet poodi tagasi viia, sest tegemist on erikaubaga ning „Vabandust aga karp on juba avatud!“. Ja lõpetuseks – igal seadmel on ostusoodustus teatud perioodiks (arvatavalt, et kaitsta edasimüüki). Kui seadmega peaks midagi juhtuma siis… uut toodet soodustusega enne osta ei saa kui perioodi ei ole läbi (NB. Kui sa ostsid vales mõõdus asja (mida tagasi ei võeta), siis ei saa ka erisoodustusega uut seadet – võid minna kasvõi perearsti juurde selle kaubaga vehkima). 

• Eritellimused. Aga kui taodeldav  toode ei lähe erisoodustuse alla (puudub vastavale tootele „kood“, ehk talle ei ole omistatud erisoodustusgruppi) või tegemist on eksklusiivse tootega (ja siin ei esine seadus „erand kinnitab reeglit“) siis peab Sotsiaalametisse kirjutama avalduse erisoodustuse taotluseks mida võidakse kinnitada (piisava põhjenduse ning eelarve olemusolul) või siis ka tagasi lükata;
• Hind. Invatarvete hind on samuti väga raske ja keeruline teema. Kõik maksab ning Eestis on tegelikul invatarvete müüjate osas tekkinud pigem Monopol (isiklik arvamus). Seda enam, et aasta alguses lahvatanud skandaaliga vähenes ka konkurentsi, kuna invatarvete kaupleja(d) tegelesid pettusega („huvitav“ kriminaalne valdkond mille arvelt rikastuda). Ära ei saa ka unustada invaliitsuse pensioni suurust ning võimalike invatarvete hindasid (siin on ainukene valutum lahendus rent, kuid kõik asju ei rendita (puudub nn riigi poolne toetus)!);
• Perearst. Siin arvatavasti lähevad arvamused lahku, kuid mina ütleksin lihtsalt ja lühidal „õnnetukesed“, kelle juurest spetsiifilist abi ei saa. Iroonia on siin aga see, et siis kuuled ja loed lehest kuidas targad arstid targutavad „Nüüd tahavad kõik Google abiga isehakanud arstid olla!“. Hehh… nagu oleks (kergemat) valikut…;
• Koolitused. Samuti väga keeruline. Meil on rehabilitatsiooni programmid. Riik toetab korra aastas ning järjekorrad on pikad. Aga sellist abi ma ei teaks, et seal saaks – sest see ei olegi „selline“ abi mille jaoks sa peaksid seda (ja suhteliselt kallist) abi „raiskama“ (siin pean silmas, et kuidas kasutada arvutit). Enne proovid õppida, kuidas enda igapäevaste tegevustega hakkama saada. Kui puudega inimene on piisavalt võimekas, et naasta tööturule siis on võimalus ise koolituse jaoks abi saada (aga siis peab inimene ka ise väga tegija olema – ning oma invaliitsusest üle olema (mis on teine ja veel keerulisem teema)).

Kuid, tagasi tulles insuldi läbi elanud inimese juurde. Ei ole väga harva, et selline inimene jääb ratastooli (jah, kui läheb õnneks siis ainult mõneks ajaks). Voodihaigetele võivad tekkida tõelised vaegused mille peale „terve“ inimene ei tulegi. Seega, oleks parim lahendus selline inimene töös hoida. Ja arvuti on siin üks lahendus. Ratastool on aga üsna keeruline „seade“ mille külge ei saa väga abivahendid keerata. Näiteks tugilaud kuhu panna hiir, et halvatu saaks hiirt kasutada.  

Probleemid mis esinevad:

• Ümartoru, sinna ei jää midagi „kinni“ ja ära ei saa ka unustada, et rõhku tuleb lisada TUGEVALT – kuna käsi kaalub omajagu;
• Ratastool ei ole istumiseks. Inimene kes seal istub peab olema väga liikuva (tooli, tooli pealt ära, kallutama, läbi uksepiitade jne) – seega ei ole sinna võimalik midagi püsivat ehitada. See on ka põhjus miks ma ei usalda eriti „vidinaid“ mida saab kinnitada ratastooli külge. Samas pead tõdema, et kõike peab proovima, kuid ära ei sa unustada minu eelnevalt probleemi – vale valiku puhul TAGASI müüjale ei saa anda.

Teine probleem millega olen ma kokku puutunud on… nägemispuue. Tegemist on tõsiselt kohutava probleemiga mis tekitab sama palju segadust kui hirmu.

• Tarkvaraline luup – ei ole kõige parem lahendus, tekst on loetamatu ning see luup paneb arvutekraani pimeda inimese jaoks nn „eest ära“. Viimases hädas soovitan võtta appi füüsiline luup… on rohkem abi;
• Häälkäsklus. Kahjuks eestikeelse toega tarka programmi ei ole. Ingliskeelsega on probleem häälduses ja eriti vanemate inimeste juures. Kui tarkvara saab valesti aru ning hakkab oma jonni ajama ajab see pimeda inimese veel rohkem segadusse (näiteks kirjutades);
• Abi ei ole kusagilt… Olen ka kokku puutunud mõneti Silmalaeka pakutavaga. Ühesõnaga öeldes „Keerulised“ mis vajavad korraliku treeningut ja harjutamist. Kõige hullem mida puudega inimene võib tervelt inimeselt võib küsida „Mis sa arvad“ (tegelikult see ei ole kõige hullem!). Raske on arvata millegi kohta mida sa näed ja tead, et selle kasutamiseks peab kõvasti harjutama. Näiteks pimedatele mõeldud telefoni silmas pidades (kes on kasutanud see teab mida ma siin kohal mõtlen). 

Kolmanda probleemi mille ma võiksin välja tuua on vanadusega kaasnevad vaegused, nagu näiteks mälu ja neurootilised või lihaste probleemid. 

• Tarkvaraline märkmik. Ei ole mina selle juhendamise ja aitamisega hakkama saanud. Kui tahate abi – ostke diktofon! Selle edasi - tagas – kirjuta – kustuta funktsiooni saab inimene üsna kiiresti selgeks;
• Füüsilise häired, nagu näiteks käte tugev värin. Ainukene lahendus on klaviatuuri kaitse. Aga vaadake mis see maksab (nt. siin) ning mõelge millest see ainult koosneb, ehk kui õigustatud selline hind on? Aga tegemist on nn eksklusiivse tootega – kui ei meeldi tee ise! 

Oma jutu lõpetan nii nagu alusta. Tegemist on „nõmeda“ teemaga, sest me oleme surematud ja meiega ei juhtu nagunii midagi.

Tõsi, ette ei saa muretseda, kuid samas ei saa meie ühiskond olla ka Spartalik ega ka ignorantne, kuna fakt on see, et ühiskond on vananev, IT tuleb vanaduspõlve ning me peame olema valmis aitame neid kes on meie ümber ning peatselt ka ise ennast – riigipoolseid õppe või koolituskavasid ma siin hetkel ei näe.

Kindlasti iga invatarve on omal kohal kui seda saab kuidagi olukorra leevendamiseks ära kasutada. Aga sellises olukorras ei ole midagi lihtne ja kõik vajab õppimist… lihtne on ainult alla anda ja käega lüüa.
Jah, see oleks tõesti lihtne aga samas väga lühinägelik lahendus.