Nädal 10: Võrkude rikkusː vabast tarkvarast vaba kultuurini

Täna lugesin Eric S. Raymond artiklit kuidas saada häkkeriks. Selline imelik tagasivaate tunne tekkis. Näiteks minu esimene kohtumine Red Hat Linuxiga mis oli must  käsu viip ning kuidas ma vanema sõbra käest kuulsin erinevaid õpetussõnu mis see on, kuidas sellega tegutseda ja kuidas seda installeerida (90ndate keskel tuli Linuxile kõik käsitsi külge panna ja ka siis ei töötanud ta tänu driverite puudumisele päris nii nagu oleks pidanud). Jah, see oli see aeg kui sai muusikat tehtud covoxiga (lühidalt, LPT poti käiva hõbepaberisse mätsitud trükiplaadiga mis oli kuidagi kellegi ajakirja järgi kokku „tinutatud“ ja mis tegi sellist „soundi“, et anna aga olla). 4MB mälu oli üle kvartali nägemus ning mänge sai mängitud 5 CD pealt, neid üksteise järele vahetades.

Toonased mehepojad jagunesid kahte gruppi, kas arvuti või auto hullud. Kahjuks siis ma aga eraldusin sellest pundist, sest ei saanud sinna kooli sisse kuhu teised said. Olude või ime sunnil jõudsin ma ringiga ikkagi IT juurde tagasi aga kahjuks (või siis õnneks) mitte sellisena, nagu oleks võibolla selles pundis arenedes jõudnud.

Raymondi artiklit lugedes jäi mul siiski tunne, et Häkerluse näol on tegemist mingi “klubiga“. Nagu ülikooli SELTS. On grupp, on austust ja on mingit dogmad, reeglid ning hierarhia. Tippu viib staažikas kogemus ja tugev töö.

Olen vägagi nõus, et nad (ehk häkkerid) on andnud kõvasti ühiskonnale – vaieldamatult. Kuid nad on jäänud väikeseks rakuks tänu oma isolatsioonile. Nad tegelevad hobiga ning nad on nõus jagama oma hobi teiste oma tasemelistega. Teadmiste andmine „järelkasvule“ selle peale nad eriti mõtle. Seda näitab ka paljude häkkerite suhtelist keeruline FAQ või KKK (siiski mitte üli üldistavalt).

Siiski ühte ma mõistsin miks Linux on arvutivõrkude maailmas niivõrd edukas aga samas ma jälle ei mõista seda Microsofti viha.

Hakkasin ennast nendega võrdlema – õigemini suhtumist. Nende Linuxi maailma suhtumine on nagu minu, ehk Windowsi maailma suhtumine iOS. Võibolla ainult, et selle vahega, et ma ei viha iOS-i. Minu jaoks on tegemist liiga isoleeritud maailmaga (s.t. enne Google ja kogu seda vabavaralisust mis arvutivõrkudest tuli). Sul on iOS-is platvorm ning mõningad tarkvarad mis üliedukat jooksevad, kuid mis on suletud ning… kõike mida sa kasutad, selle eest sa pead maksma.

Seega mulle meeldis Windows rohkem – on jah ebastabiilne, kuid selle eest saan ma uurida katsetada ning ma tunnen vabadust. Ning… ma ei saa midagi teha, et Microsoft Office on tänakse lihtsalt üks üleprahi toode (ja vaatamata kõigile oma exploitidele)! Seega, võib järeldada, et Hakkeritest Linuxi kasutajad tunnevad ennast Microsofti maailmas samamoodi – raamidesse surutud. Siiski ei näe ma, et see oleks piisav põhjus selliseks üleolekuks...

Olen  ka „tarkade“ klubisse proovinud trügida (õppinud omal käel ühte-koma-teist) ja tundnud tugevat põlgust kui julgesin midagi algaja tasemel küsida. Kahjuks jäin tunne, arene või „sure välja“.
Ka Eric S. Raymond artiklit lugedes tundsin ma samasugust suhtumist. Jah ma saan aru, et tarku ja üliandekaid on vähe ning ei tohiks koormata „dump useritga“. Aga siiski olen ma ikkagi seda meelt, et kui nad tahavad säilitada ühtsust ning arendada oma arusaama, peaksid nad Microsoftilt  midagi õppima! Näiteks alustuseks, et „Massil on jõu“, et seda massi saavutada peab olema ülitugev üldsuse huvi (just neid lolle kasutajaid) keda peaks aga „keegi“ toetama. Toetus ei tähenda musta ekraani ja olematut tuge või "jumalteabmishariduselemõeldud" dokumentatisooni!

Või siis see ei olegi eesmärk – eesmärk on eristuda!? Aga see ei toeta kuidagi peamist eesmärki, saavutada vabakultuuri liikumine.