Modem – analoogsignaalist
digitaalsignaaliks ja tagasi analoogsignaaliks.
Modemitel on pikk ajalugu, kuid kasutuse populaarsuse omas
valdkonnas leidsid nad seitsmekümnetutel (esimesed katsetud aga aaskümneid varem).
Tegemist on modulaator-demodulaator seadmega millega loodi võrguühendus enda ja
teisepunkti vahel läbi telefonivõrgu.
Minu isiklik kokkupuude on olnud 9,6kbits modemiga mille
tootmine hakkas küll 1984 aastal aga minuni jõudis minigi imeläbi 1990-ndatel.
Tegelikult võiks öelda, et kuigi see konkreetne seade oli
loodud enne 90 siis pidin mina seda kasutama peale 90nedaid. Seega oli minu
jaoks modemiga ühenduse loomine kallis ning aeglane (s.t. Eestis oli
telefoniteenus selleks ajaks maksustatud).
Ühendus oli kentsakas, sest oli vaja teadjamehi tunda, kes
omakorda teadsidki kellegi masinate (tänavapäeval siis nn serverisünonüüm) aadresse,
kuhu sai sisse logida ning… tegelikult ei saanud eriti mitte midagi teha.
Kuna ühendus oli nii kallis ja aeglane siis tuli esmalt
sisutarbeks endale alla laadida nimekiri saadavast sisust. Kui fail oli käes,
tuli kiiresti ühendust katkestada (iga sekund/minut maksis) ja asuda kraami (teksti
faili) uurima. Kuna kraamiga tutvumiseks ei olnud muud võimalust kui nimistus
olev nimi (mida ka Googeldada ei saanud), proovisid paljud õngitseda midagi
tundmatut, et järsku näkkab. Nii sai tõmmatud näiteks 16 värviga GIFe (pilte),
raamatuid (oletatavaid) ning sellega tavaliselt asi piirdusid.
Ehk siis – olles nimistuga tutvunud, loodi uuesti ühendus
(eeldusel, et teine masin oli ikka veel võrgus) ning alustati kraami kohale
sikutamist. Kahjuks võis ühendus mitu korda katkeda ja asja oli vaja hakata
otsast peale „sikutama“
Parimad modemid mida veel laialdaselt kasutati oli 56kbits (võrdluseks, et tänane keskmine 50Mbits
ühendus on teisendatuna 50 000Kbits. Modemid ei ole küll tänaseks surnud
ning USA majanduskrahhi ajal prooviti modemite äri isegi elustada, on ta siiski
kasutuselt maas ning asendunud märksa elujõulisemate, odavamate ja palju
kiiremate ühendustega. Siiski võib öelda, et tänapäeval seda seadet „veel“
tuntakse.
Lindid, ehk andmete
transport enne interneti.
Kuidas siis mina „lapsepõlves“ mängisin mänge, ehk enne
Internetti, DVD-sid, CD-sid, Diskette…
Mina mängisin „makilintidelt“, ehk seadmelt
ZX Spectrum.
Tegemist oli näiliselt paksu klaviatuuriga kuhu sisse käis kassetilint
ja mille külge omakorda ühendati televiisor. Lindi lugemine oli vaevane ning
hääleküllane. Ehk enne tööle hakkamist sai klaviatuurilt anda klahvivajutusega
märku, et seade hakkan nüüd ootama „midagi“. Lint sai õigelt kohalt käima
pandud (tarkvara oli meetritega mõõdetud, ehk selle tarbeks oli kassett
varustatud paberiga kuhu olid peale kirjutaud numbrid mis märkisid ära ühe
rakenduse lõpu ning teise alguse). Peale seda sai mõni aeg ka vaadatud vilkuvat televiisoriekraani (odata
tuli tegelikult nii kaua kuniks soovitud rakendus oli mällu loetud) kuniks oli
aeg kassettmakk kinni panna (stopp nupust) ning kirjutada ootevalmis
käsuviidale „Run“
Kõige suurem probleem oli nende kassettidega… kvaliteet.
Tavaliselt olid kassetid niivõrk läbimängitud või kordades üle kopeeritud
(mäletan, et kopeerimine lihtsurelike pärusmaa ei olnudki), et nad lihtsalt ei
lugenud andmeid välja.
Samas ei saa sead seadet nimetada ainult „mängumasinaks“
vaid tal oli ka tarkvara millega sai „muusikat“ teha ning algelisemaid
programmijuppe kirjutada.
Suur osa toonastest mängudest taaselustati 90ndatel „kollaste“
kassettidega varustatud televiisorimängude abil (Nitendo hiina analoog).
Kommentaarid
Postita kommentaar